TUISUNE TEISIPÄEV

Head sõbrapäeva kõigile, kes meie blogi loevad!!

 Rõõm oli täna meie töölaualt leida kimp kevadisi tulpe ja südametega sõbrakommid!

 Aitäh, Mia ja ema!!!

Lapsed polnud veel uinunud, kui lasteaeda jõudsin. Et eile lasteaias ei käinud, siis oli Siretiga täna pisut rohkem vaja vestelda. Vaevalt jõudis uks Sireti järel sulgeda, kui märkasin, et õues möllab tuisk!! No ei suutnud vastu panna ja sosistasin vaikselt Katriinile, Heidile ja Jaanikale kõrva, et õues tuiskab! Katriinile sain pisut näidata kah, sest tema magab aknale lähedal ja kergitasin pisut rulood. Eks oli nagu eksperimendi moodi  kah pisut, et näha, kuidas lapsed käituvad, kui neid une ajal segada. Aga no tegu on ikka päris suurte inimestega - uni vajus  peale nagu lumehang ja ärkamine venis kella 15,15 peale.

Kogunesime siis vaibale.

 Meil on nüüd sõbraküünal. Kui tuppa sigineb pahandus või riid, süütame kohe küünla ja uurime, milles asi!! Täna lihtsalt mängisime pahandust. 

Lauri ja Rando sõitsid jalgratastega ja juhtus nii, et kukkusid kokkupõrkel. Lauri sai haiget - põlvel nahk maas, veri väljas, aga Randol pole häda midagi! Mis edasi?? Vaja uurida, kes on süüdi! Kutsuks kasvataja! Jookseks minema! Ei tea, mis teha...Alles pika arutelu peale taipasime:  lähen sõbra juurde ja küsin, kas said väga haiget? Kust valus on? Koos vaatame haavad üle!! 

Aga sõbrad? Kus kõik teised on, kes õnnetust nägid? Ei tea... sõidavad edasi? Jälle pikk vestlus/ vaidlus, arutelu  -  ikka kõik, kes näevad, tulevad ju appi! Kuidas aidata? Kas vaja pesta haava? Või aitab teelehest? Täna aitas teelehest! Loeti head sõnad ja...no igaks juhuks ikka võiks ju kasvataja ka kutsuda, tegin ettepaneku. 

                                      Aga polnud vaja! Selline oli otsus. Kallistamine võttis viimse valu! 

Siiski arutasime, millal on vaja täiskasvanu poole pöörduda. Igasugusel juhul tuleb seda lasteaias ikka alati  teha. Ka siis, kui ainult  põlv on pisut katki või lihtsalt on kuskilt valus. 

KALLID VANEMAD! 

SELGITAGE JA ARUTAGE KA KODUS, KUIDAS KÄITUDA, KUI LAPS NÄEB, ET SÕBER ON HÄDAS! OLEME SEDA NÜÜD KOOS JUBA MÕNEL KORRAL TEINUD, KUID ESIMENE REAKTSIOON ON IKKA - KES TEGI!?

Hommikul olid lapsed koos Sireti ja Ellega imekena sõbrapäeva tordi "küpsetanud": banaanid, kirsid, kiivid, viinamarjad, mandariinid, hapukoor, suhkur, küpsised...mmmmm...imehea!

No vaadake ise! Suu hakkab vett jooksma!!! 
Ja sõbraküünal ka paistab!

Heidi teadis veel lisada, et eelmisel õhtul rääkis Siret tordi tegemisest. No tema rääkis seda kohe kodus ja terane preili nagu ta meil on, arvas kohe, et ega keegi ei võta küpsetuspaberit kaasa. Ja selgus, et nii oligi(Heidi sõnad)!! Ja nüüd ongi kõik paber otsas ja tuleb minna uut ostma poest, lööb Heidi käed laiali!!

Lükkasime lauad kokku ja pidu võis alata! Tort oli tõeliselt maitsev ja igaüks sõi ikka rohkem kui ühe tüki.  Arutelu läks teemale: kelleks saada!? Kõigil oli ikka mitu ametit tagavaraks.  Mina istusin Jaanika ja Lauri vahel. Küsisin siis, et kelleks mina võiksin hakata, kui suureks saan? Tuli üksmeelne vastus - lasteaia kasvatajaks muidugi!! Arvasin, et ei tea, olen ehk väga kuri? Eeei ooleee, sain vastuseks!! Teate, kui hea tunne mul oli!!!

Nii head, armast ja siirast tunnustust enda tööle pole ma veel mitte kunagi saanud! 

Aitäh, kallid lapsed, maailma parima sõbrapäeva kingi eest!!


Ilusat, helget ja tuisust kolmapäeva! 
Proovisin praegu akent avada, et näha, mis õues toimub. Kuid sisse vajus ainult suur hunnik lund ja õue ei näinud ikkagi...
Rianna on veel haige, jään homme koju ...
Kohtume neljapäeval!!