JAHIMAJAS

Punetav taevaäär, õrnalt kiikuvad lehtedeta kaseoksad, valge ning säravpuhas lumi ja tuba,  mis kuidagi soe ei taha seista, on märguanded külmast talveilmast. 

Meie direktor Sirje, Karolin, Heidi ja Jaanika sõitsime külla jahimeestele  Halinga jahimajja. Oleme tänulikud, et ka meie, Pesamuna lasteaia lapsed, sellist mõnusat, loodust täis maja kasutada võime.

 Meie kunstikäega Liina oli  meisterdanud lastega igale jahimehele tassi, millel lumemarjad peal, marjakesed kullaga kaunistatud ja igale tassile jahimehe nimegi peale pintseldanud!!

Tasse oli 58 - täpselt niipalju jahimehi on kirja pandud.

  AITÄH, ARMAS LIINA!

 Kohale jõudes tõmbas tähelepanu koht, kus jahimehed jahisaaki aru peale ajavad. Küll meie preilid puhusid ja puristasid. Selgitasin, et ilmselt need jäänused viiakse metsloomadele söödaks. Ega ma ei tea, kas see nii on, aga midagi muud ei osanud ma asjast arvata...

 Peagi olid mehed õues. Autost toodi välja super jahisaak, mida kõik vaatasid ja imetlesid. 

Suur ja uhke emailves. 

Peakangelane Karli Kalda andis nõusoleku fotojäädvustuse tegemiseks.

Siis kõik pildile!!! 

Näete ise, kui tore on see jahimeeste seltskond -  rõõmsameelne, sõbralik, humoorikas ja mis kõik! Minu küsimuse peale, et kuidas selline saak siis täna kätte saadi, sain vastuseks, et mis seal ikka  - tavaline värk - et keegi nägi, rääkis,  läksime, põmm! ja valmis... Pärast selgus, et paljud metsaretked lõpevad ilma midagi kätte saamata...No keda sa usud...!

 Meie tüdrukud ei julgenud algul mitte pildile tullagi. Jäid illllmatu kaugele seisma.

 Samm-sammult jõudsid lõpuks ilveseni!!

Toas jätkus juttu kauemaks. Saime teada, et ka jahimeheks tuleb koolis õppida. Jahile minnes on ikka metsas kord majas ja iga mees teab oma kohta. Jahimeestel on oma kalender, kus kirjas, millal millisele loomale jahti võib pidada. 2012. aasta kalendri saime endale -  seal on imekenad loomade pildid ja jutud ka juures. Aitäh!!

Siis võttis sõna Sirje ja tassid said jagatud. Tüdrukud lugesid oma jõulusalmid  ette.

 Koos laulsime veel ka "Põdra maja". Head laulumehed need jahimehed!!

 Muidugi tahtsid mehed õue minna, sest ilves vajas mõõtmist ja põhjalikku uuringut.

 Kuulsin "poole kõrvaga", et pikkus oli 80 cm. ringi. See olevat juba päris suur loom.

 Sinna õue jahimehed meist oma ilvest uurima jäid. 

Meie keerasime auto kodu poole.

AITÄH, JAHIMEHED, ET MEID OMA TOREDAS JA METSALÕHNALISES MAJAS KÄIA LUBATE! 

KÜLLAP NII MÕNESTKI PRAEGUSEST LASTEAIAPOISIST TULEB TEIE JAHIMEESTE SELTSILE LISA.

ILUSAID JA RAHULIKKE JÕULE KÕIGILE!!!

MEIE HENRY

Küll on ikka mõnus tunne, kui üks sõber, kes laevaga lihtsalt üle mere sõidab ja sinna elama jääb, meid ei unusta! Selline tore ja armas poiss on meie Henry!!! Isegi päkapikud meenutavad talle meid, poisist endast rääkimata.

Mäletan eelmisi jõule, kui meieni jõudis teade, et Henry enam meie rühma rohkem ei tule. Kõik olime kurvad...Kuid juba pea kuu aja pärast tuli poiss meile külla ja imestas, et kelle riided tema kappi on pandud!! Nojah...mis sa kostad...

Täna aga olid minu postkastis pildid, mis näitavad, et meie väike saadetis Soomemaale on jõudnud.

 Need pildid Henry selja taga, on meie saadetis Soome, sõbrale. 

Oleme õnnelikud, et sa, Henry, meid nii tähtsaks pead, et pildid kõik ritta oled seadnud!!!

Kui me Soomemaalt,  päkapikult, kirja saime, pakkusin välja, et teeme Henrile kaardi. Aga kus sa sellega!! Igaüks tahtis ise pildi joonistada. 

Järgmisel hommikul küsisid lapsed kohe uksest sisse tulles tere asemel: kas sa pildid posti panid? Me ei saanud koos postkontorisse minna - meid on palju ja ajast tuli kah puudu. Nii see minu hooleks jäi.

Olen kindel, et meie lapsed ei unusta oma lapsepõlvesõpru kunagi! 

Olgu nende elukoht siis Eestis või mõnel kaugel maal.

ARMAS HENRY!!

SOOVIME SULLE LUMISEID, PIPARKOOGILÕHNALISI  JA SÜDAMLIKKE JÕULE!!! 

 OOTAME SIND UUEL AASTAL KÜLLA!!

SINU SÕBRAD SIPSIKUD.

  Kohe algab jõulupidu. 

Viimast korda tuli jõuluvana lasteaeda - järgmisel aastal oleme juba koolis.

Pildilt on puudu Katriin, Karen, Kreete ja Karla. Karla ei tulnudki peole.... Aga kus teised olid??

JÕULUKUU

Lükkan blogitööd järjest edasi... sest lihtsalt ei tea, millest ja kust alustada. Ja eks jõuluaeg ka väheke segab - mõtted veerevad tahtmatult tagasi aastate taha, kus jõulud aasta kõige ilusam aeg oli nagu lastel ikka.  Praegu pole mu toas jõuludest küll muud kui paar kuuseoksa. Aeg on näidanud, et jõulutunde loovad lapsed ja lapselapsed, õed ja nende pered ning loomulikult lasteaed. Päkapikuteema on praegu väga kuum (minu ajal neid polnud) ja õnneks pole need väikesed mehikesed oma nänniga meie lapsi üle külvanud, vaid ikka parajal piiril püsinud. 

Panen täna ritta pildid, mis viimaste nädalate jooksul kripeldama on jäänud. Ega ma pole eriti aparaati välja võtnudki - olin lootuse kaotanud, et seda üldse vaja läheb.Aga näe - päkapikud ikka liiguvad ja aitavad...!

Just nii pea peale oli vahepeal meie elu blogis keeratud!!

Meie maja sügisesed sünnipäevalapsed.

PALJU ÕNNE, ARMSAD KOLLEEGID!!!

Minu isikliku elu suur ja tähtis päev. 

Tahvel on meil endiselt tähtsaim loovuse arendaja.

HIngedeaeg lõppes ühisüritusega saalis.
Meie logopeed Diana viiulimängu kuulasid lapsed vaikselt ja rahulikult.

Vaatasime vanu pilte ja imestasime, kuidas vanasti elati!! Sofia, mesimummide rühmast, oskas nii mõnegi pildi lahti seletada.

Meie hingedehommiku lõpetasid Regyta ja tema poeg Joosep samuti viiulimänguga.
Oleme uhked, et meil nii palju haritud ja hobidega töötajaid majas on. Küllap avastame veel nii mõndagi!!

Kindlasti nägite ja kuulsite, et me töötajatepere alevi vahel liikluse seisma pani!?

 Miks seda tegime, loete vallalehest!

Ja ka laudareisist saate lugeda vallalehest!

Meie direktor üllatab meid aastas vähemalt üks kord vahva väljasõiduga.
Seekord leidsime end Tallinnast, teletornist. 

See siin on botaanikaaed, mis teletornist vaadates paistab.
 Meie giidiks oli kõrgelt haritud, ülitark ning meeldivalt humoorikas Urmas Laansoo.
 Jõudsime üle vaadata jõululaada raekoja platsil ning kõhu täis süüa supibufees. 

Aitäh, armas Sirje!! Loodame, et sul head ideed otsa ei lõpe!!!
Pean süütundega tunnistama, et nii mõnigi pilt siin tänases blogis on Sirje fotokast nihveldatud. 

Reedel sai meie Karla Harjakas 7-aastaseks.

 Sünnipäevalaps tuli koos isaga torti lasteaeda tooma. 

Kuid just rühma ukse taga kukkus tort poisi käest laus kummuli!!!Nalja kui palju!!
Kaapisime puhta osa taldrikule ja sõime lihtsalt lusikaga. Tort oli imehea!!!! 

Aga tal oli teine tort kah! 

Karla nagu teadis, et üks kukub kummuli!

Ja veel kaks tuld purskavat küünalt oli ka!

 Te oleksite pidanud kuulma, milliseid ovatsioone need esile kutsusid!!

PALJU ÕNNE SULLE, MEIE KARLA!!

SELLINE JÕULUKUU ON MEIL OLNUD.

Pildid tagasi!!

Imekombel sain lisada pildi!! Ei tea, kas jälle ainult ühe?? Siin reas on meie maja kõige võiksemad ja suuremad lapsed. Olime teel metsa, eelmisel nädalal. Meie maja tagumine külg on kenasti värviline.
Eile käisime Piimajõe suurfarmis. Tore oli!! Kuid fotokas sai tühjaks ja ega ma eriti kurvastanudki, sest ei saanud pilte ju kusagil kasutada...

Otsin siis vanadest varudest.Siin on meie Karl. Vaadake, kuidas kätega toetab ainult ukse piidale!!!

Ja siin meie akrobaadid.

Oih, ja saangi pilte jälle panna! Jessss!

Õhtul jätkan. Saate infot meie jõulupidude ja muu elu kohta, ausõna!!
************************************************************
Lähen siis tänase päevaga edasi.
Saime täna kirja Soomemaalt. On ju teada, et seal elavad põhjapõdrad, jõuluvana ja loomulikult päkapikud. Ja ühelt väikeselt mehikeselt saimegi kirja!!!
Suur tänu Sulle armas-kallis Henry, et meid ikka meeles pead!!!

Ootame sind ikka külla!!!
**************************************************************
MEIE, SIPSIKUTE RÜHMA JÕULUPIDU TOIMUB 

18. DETSEMBRIL, KELL 16,00 LASTEAIA SAALIS.

JÕULUVANA KOTIS ON AINULT KOMMIPAKID. 
PÄRIS KINGID TOOB TAAT KINDLASTI KOJU.

******************************