Vabandan, et juba pea nädal on blogi seisnud ilma uuendusi tegemata. Lihtsalt ilma piltideta ei tule asi nii värvikas ja mõnus. Kas saan detsembrist pilte lisada, ei tea, kuid loodan...
Eile oli siis jälle päev täis töid ja tegemisi.
Hommikul, enne sööki, arutlesime, mida mõtlesime-tundsime, kui voodis ärkasime. Kes mõtles ainult üht mõtet, mida uneski oli näinud ja mida pikisilmi ootab; kel oli heameel, et saab lasteaeda mängima; kes oleks veel magada tahtnud... Õues tundsid kõik rõõmu krõbisevast rohust. Aga söömine tegi tuju heaks ja tormasime käsi pesema.
Ja siis kohe saali, võimlema! Täna olid lapsed kuidagi rahutud ja lärmakad. Õnneks olid Elo mängud täna väga liikuvad ja sai joosta südamest!
Toas, enne õue minekut, saime aega ka pisut mängida. 10,25 andsin teada kogu meie perele, et kui suur osuti on jõudnud numbrile 7, lähme õue. No küll oli segadus! Ehitajad olid olnud eriti lohakad ja kõik materjal oli laiali. Ehitajad ise aga ronisid juba mööda turnikat - maa peal polnud lihtsalt enam ruumi!!!
Kuna hommikusöögi kõrval oli täna sepik kalapasteediga, sai iga laps, kes seda sõi, preemiaks, õue minnes, ühe merekivikese. Te ei kujuta ette, head vanemad, kui suur stiimul see täpike on!!!
Õues aga oli uus preemia - ring jooksu ringrajal. Nagu keegi seda keelaks, aga selle peale ise ei tulda. Joostakse aga mõnuga..
Ja siis metsa. Enne veel uurisime-arutlesime oma õues, kuidas tekib see valge lumeke rohelisele rohule, mis täna krõbiseb ja kuidas muld külmaga kõvaks läheb.
Metsas ootas meid ees hoopis teistsugune olukord - ei krõbisevat rohtu, ei jääd vee peal. Üks vihmauss roomas mööda külma lehte. Otsisime vastused küsimustele: miks metsas ei ole rohi valge, miks muld pole külmunud, kuidas tekib sammal.
Kärsakatest näritud puid on meie metsas väga palju. Palkki, millel tavaliselt istume, on nende käikudest triibuline.
Nüüd tuli muinasjutt. Kord läks üks mees metsa, et puid ahju tuua. Kuid iga puu leidis põhjuse, miks teda puutuda ei tohi: mõni oli liiga peenike ja tahtis veel kasvada, mõni jälle liiga ilus, mõni arvas, et mees ei jõua teda maha raiuda... Ja nii mees siis kodu poole läks, pea norus... Mis edasi sai, küsige lastelt! Aga meie metsa puud pidid pea kõik kasvama jääma - igaühele leidsid lapsed põhjuse kasvamiseks. Leidsime siiski ka puid, mille võiks mees maha võtta - kooreta, mädanenud, liiga sammaldunud....
Lõpuks ometi sai oma õue mängima!!!
Kui kõik teised lapsed olid tuppa läinud, mängisime veel puudemängu. See käib nii, et jagame lapsed erinevate puude juurde. Iga puu juurde, 3-4 last. Siis ütluse peale, millised puud vahetavad kohad, jooksevad vahetajad uuele kohale. Järgmisel korral on hüüdjaks juba lapsed, seekord olin veel mina.
Toas jõudsime enne sööki veel mängida "Siililegi selge..." mängu. Iga laps sai öelda kaks lauset, siis valis uue ütleja. Kohal oli meid 18 last - nii et 36 lauset ja vahetus juurde, võttis päris kaua aega.
Unejutuks on meil praegu "Väike Mukk". Kuulajad on erinevad - mõni kuulab hoolega, mõni lehvitab tekki, mõni jääb kohe magama...
Meie sättisime Riannaga end riidesse ja keerasime auto kodu poole... Kohtumiseni täna!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar