Hommikune ilm oli novembrikuu kohta paljutõotav.
Nii me siis kell 10.00 alustasime oma retke Taastusravihaiglasse.
Esimese peatuse tegime Karolini kodu juures. Väiksesse kõrvaltänavasse ei satu lapsed just tihti.
Karolin, sul on kena kodu ja julge, kodu kaitsev koer Kalev!
Lõpuks jõudsime sihtpunkti.
Meid võttis vastu lasteaiast tuttav Regyta.
Regyta kasutuses on päris mitu ruumi, kus on igasuguseid inimese tervist toetavaid vahendeid ja masinaid.
Siin tutvustab Regyta meile aparaati, mis teeb batsillidest puhtaks ravimite topsid.
Siis lasi Regyta laste kätele puhastusvahendit ja pühkis selle jaoks mõeldud lapiga ära ka. Vastik lõhn oli sellel puhastajal!!
Siin on aga alus patsientide nimedega, kuhu asetatakse topsike ravimitega.
Vaadake, kui palju erinevaid ravimeid kapis on!!! Kõige huvitavam oli südamekujuline tablet!!!
Selgus, et isegi MINA ei tohi sealt ise, ilma Regyta loata, ühtegi tabletti ega pulbrit võtta!!!
Ja hästi palju oli süstlaid kappides. Üks süstal oli väga suur! Sellega saab haigeid sööta, kui inimesel käed ei tööta.
Veel oli seal pulbritegija. See oli selline pisikene topsik ja sees väike nuiake, hõbedase otsaga. Ja tabletipurustaja/poolitaja oli ka. Vägevad asjad olid!!!
Aga see on aparaat, mis inimese südame tööd kontrollib. Veel tutvustas Regyta vererõhuaparaati, veresuhkrut mõõtvat süstalt.
Patsient Maie palatis oli mitu erinevat liikumist kergendavat tooli. Nii saavad liikuda ka haiged, kel jalad haiged või lihtsalt vaja vähese liikumise järel puhata - seal on võimalus ka peale istuda. Veel oli seal liikumisraam nimega "kits". Sel oli ainult kaks ratast ees ja taga kepid, istuda pole sellel "kitsel" võimalik. Ja seda tuli edasi ise tõsta.
Lastele meeldis väga "puutetundlik voodi" . See tõusis üles ja vajus alla, kui puldist vajutada. Need rippuvad asjad on selleks, et end istuma tõmmata, kui muidu jõudu pole.
Tegelikult on mõnedel veel kargud ka, aga seal ei olnud.
Veel oli siin toas pissitool. No selline nagu minu tool laua ääres, ainult et tal on auk sees. Siis seal pissitakse ja pärast viiakse see piss välja.
Maiele laulsime laulu ja lugesime luuletuse.
Keset palatit istus ratastoolis mees, kes muudkui väntas jalgratast. Ise muheles, et näe - eile õhtust saadik väntan, aga kaugemale pole jõudnud.
Lõpuks kohtusime veel onuga, kes on ilma jalgadeta. Seitse aastat tagasi oli külm tal jalad ära võtnud. Laste küsimisele, kuidas ta ratastooli saab, vastas onu, et hüppab. Ratastooliga liikumiseks läheb rohkem vaja käte kui selja jõudu. Veel huvitas lapsi, kuidas need jalad tal siis küljest ära tulid? Kas kuivasid või lihtsalt kukkusid? Regyta seletas, et põletik tuli sisse, jalad hakkasid mädanema ja tuli ära opereerida. Pärast veel lasteaias arutasime, kuidas see juhtuda sai. See kurb lugu puudutas lapsi eriti sügavalt.
Kui me onule laulsime, tulid mehel pisarad silma...
Tagasiteel kohtusime koolimaja juures Sipsikutega, kes juba 4. klassis käivad. Nende hulgas oli ka Erken, keda hoiatasime, et ta meie Laurit ei kiusaks. Ega poiss tagasi ei ajanud, et seda teeb.
Meie Ellele jäid tänasest päevast meelde patsientide kurvad silmad.
Mulle aga tegi heameelt, et inimeste eest nii hästi hoolitsetakse, ravitakse, kõik selleks tehakse, et nad jälle oma koju tagasi saaks. Kui paljudele see õnn osaks saab, on iseasi...
Kommentaarides kasutasin kõigi laste ütlemisi ja arvamisi.
See oli tõsine õppekäik.
Lapsed said teada, et oma tervist tuleb hoida. Kui sa haigeks jääd, ei ole sa üksi, vaid su eest hooitsetakse, sinust hoolitakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar