esmaspäev, 12. november 2012

SIPELGAPESA JA LINNUPESA

Pikk päev lasteaias on mõnus! Jõuab palju ära teha, pole kuhugi kiiret - nii saab päev kiiresti otsa.
Tubastest tegemistest täna rääkima ei hakka. Teen seda homme.
Väikene kodune ülesanne sai täna lastele siiski antud... Eks homme kuulen, kui paljud sellest emale-isale rääkisid.
Täna õue minnes otsustasime, ei, tegelikult mina pakkusin välja, et lähme metsa, sipelgapesa otsima. Oli nii poolt- kui vastuhääli, kuid läksime.
 Esimene peatus oli künkal. Selgus, et kõigepealt jäi koju fotokas, siis, mäe juures teine häda -patareid jäid laadima. Elis ja Heidi olid kohe nõus tagasi tormama. Patareidega tagasi tulles teatasid jooksjad, et kahe elektriposti vahel on ilma kaaneta kanalisatsiooni auk. Pean tunnistama, häbist silmad maas, et kohe polnud võimalik mul seda vaatama minna ja pärast, metsast tagasi tulles, ununes see meil kõigil. Homme lähen üksinda ja vaatan asja üle. 
 See elektripost oli metsast välja saetud - kogu ümbrus oli oksarisu täis. Üks korralik ,jäme kuusk oli ka põõsastes pikali...
 Äkki silmasime üksikut suvist jalanõu. Kõhe tunne tekkis millegipärast... Ja mitte mul üksinda, lastel kah! Variante, miks too plätu seal siiski on, oli palju: keegi on vist surnud; kus teine king on; otsime teise ka 
üles. Lõpuks ütles keegi, et see on lihtsalt ära visatud ja sellepärast ongi siin. Kohe kergem hakkas...!
 Meie metsaplatsilt edasi minnes sattusime lausa džunglisse. Selle sõna otseses mõttes. 
 Märg, tihe oksarisu, pehme, lõpuks ei saanud ei edasi ega tagasi....
Pöörasime siis aga otsa ringi ja sumasime jõudumööda kodu poole tagasi.
 Siim leidis tõelise linnupesa, kohe päris ehtsa! aga mune sees ei olnud...
Ei tea, millise linnu oma?
Sättisime pesakese oksaharude vahele. 
Poisid küll arvasid, et tuul puhub selle sealt kohe varsti alla - nii kerge on see pesake.
 Kuid ilus oli vaadata ikkagi!!
 Karen istus palgile puhkama ja hüüdis mind enda juurde. Tema leidis puu pealt imeliku asja.
Täitsa nagu nägu kohe!!!
Siis tegime veel väikese sügismatka vasakust jalast parema jalani. Oi, kui palju me seal nägime: lehed, ussikesed, tigu, sammal, kivikesed, oksad, jänesekapsed, sinilille lehed ja kõige lõpuks veel ka seeneke!

SIPELGAPESA JÄI KÜLL LEIDMATA, KUID HOOLIMATA SELLEST OLIME RAHUL. 
NÜÜD TEAME, ET MEIE LASTEAIA LÄHEDAL ON DŽUNGEL!!

Kommentaare ei ole: