Kuid paari tunni pärast jäi vihm üle. Võtsime kodust kaasatoodud leivakotid selga ja kõndisime metsa alla.
kas tead, et pildile klikkides näed seda suuremalt?
Kõhud olid nii tühjad, nagu polekski hommikul lasteaiast süüa saanud. Hakati kohe paremaid palasid vahetama ja sõbra koti sisu uurima.
Meie üllatuseks ilmus äkki puude vahelt nähtavale Sirje, käes saladuslik kott.
Oi, sealt kotist tuli välja ikka vägevaid asju!!
Kõigepealt hundi kolju. Üks kihv selle kolju suust oli ära võetud ja sai eraldi vaadata. Oli ikka pikk ja terav, nii 3 - 4 cm. Ja koljut sai ka oma käega katsuda. Miks on hundil sellised vägevad hambad? Kuidas see kolju nii puhtaks on saadud?
Kas hunt ka talveund magab? Kuidas kutsutakse koera, kes hundi sarnane? Küsimusi oli igasuguseid.
Hunt on ikka päris suur loom.
Rebane on hundist kohe palju väiksem, kuid hoopis pehmema karvaga. Selle rebasega sai isegi nukuteatrit teha - käe sai sisse panna!!
Ja sellel rebasel ei olnud valget sabatutti...
Kopra karv oli aga väga pehme ja sile. Uurisime, et kus poole see kopra pea peaks jääma ja miks? Elis Kristen seletas, et need teravad karvaotsad peavad tahapoole jääma, niipidi ujub. Jah, nii see tõesti on!
Siis sättisime kõik kolm loomanahka puude külge rippuma ja igaüks, kes tahtis, sai neid veel silitada.
Siis sai iga laps ümber käe kleeplindist ringi, kuhu peale tuli kujundada omal soovil ise metsast leiduvast sügisest käevõru. Väga uhked tulid! Neid näete algaval nädalal näitusel ka teiste, koos vanematega meisterdatud eksponaatide hulgas.
Ja oligi aeg lasteaeda tagasi minna.
Aitäh sulle, direktor Sirje, et meie hommikupooliku nii huvitavaks ja õpetlikuks tegid!!
***************************************
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar