LEIVANÄDAL

Hommikud on meil alati väga töö-, õigemini mängutihedad.

Eks me  kõik koos  mängime ja samas ka õpime, 

kuid nii vajab mäng rohkem mõtlemist, tähelepanu, keskendumist. 

Juba enne hommikusööki kogunesime patjadele. 

Joel Siimul olid kaasas kastanimunad. 

Iga laps sai endale ühe pruuni munakese ja veeretasime neid siis kahe käe vahel, vastu teist kätt/jalga, jala all.

Kallid emad-isad! 

 Korjake kastanimune ja tooge kõik lasteaeda! 

Me paneme need ühte suurde kasti kokku ja nii saame terve munamere, kus sees sumada!

Peale sööki läksime saali.

Hurraa! Ometi saab joosta! Elol on alati huvitavad mängud!!

Millal on sinu sünnipäev? Kui on sinu kuu välja öeldud- jookse ring!!

Selgus, et polegi nii lihtne!

Kõrvalpõikena vahele, et peale õuest tuppa tulemist mängisime mängu veel kord. Tõsi, pisut vähema liikumise, kuid kuupäevalise täpsusega. Südamlik ja emotsionaalne mäng oli: kas mul on ikka sel päeval ja kuul sünnipäev? Sõbrad plaksutasid ja hea tunne oli!!!

Kuid peale liikumistegelust peab end alati pesema. 

Mattias ja Rando tegid seda täna ülipõhjalikult.

Siin on meie vestlus-arutelu-õppimine.  

LEIB ja selle juurde kuuluv sai paberile tegelikult reedel. Täna arutlesime kõik kirjapandud sõnad põhjalikult üle. Näiteks: miks pakend? vastused: et puru maha ei läheks, et leti peale prahti ei oleks, et leib katki ei läheks...Koos jõudsime ka selleni, et paljud inimesed tõstavad enne leiba, kui sina selle enda koju viid. Või milleks pann? Et taigen laiali ei vajuks, oli üks vastus. Siia sain juurde rääkida, et kui mina väike olin(need sõnad vaigistavad kõik lapsed), pani vanaema taigna kapsalehele ja siis leivalabidaga ahju. Enne lubas veel leivale mustri joonistada.

Siis lugesin ette ja arutasime/mõtlesime koos, mida tähendavad ütlused leiva kohta. Nutikad lapsed teil, head emad-isad! Kiiresti jõudsime selgusele, mida üks või teine ütlemine tähendab! Need on meil ka seinal ja vaatame veel vahel üle.

Vahepeal lugesime luuletust, mis, uskuge või mitte, sai kõigile lastele selgeks!! 

Nüüd õue! Vihma küll tibutas, aga see meid ju ometi ei sega!!

Näitus sügisest on otsapidi ka õues. 

Päiksekeste Leelo aias kasvas tänavu vaat just nii pikk/kõrge päevalill.

Äkki kostis kusagilt laul "...naised on hullud...". Meie poisid jälle!!! Ilus laul oli...hmm...

Õues saime olla vähem kui tunnikese, siis ajas vihm meid ikkagi tuppa...

Vahepeal oli meie seinalehele ilmunud selline teade. 

Vaadake siis ilma, armsad vanemad, ja pange vastavad riided selga/jalga!!!

Enne uinumist lugesime Fr. R. Kreutzwaldi muinasjuttu "Vaeselapse käsikivi". 

Eranditult kõik kuulasid vaikselt ja teraselt. Pilte me lugemise ajal ei vaata. Ka kodus jutte lastele lugedes ärge piltidega liialdage! Jätke lapsele mõtlemiseks/fantaseerimiseks ruumi!

Täna sain raamatu kinni panna nii, et mitte keegi ei lausunud sõnagi.  Tuppa tekkis uneeelne, rahulik vaikus...