Tänane päev oli ülipõnev, väga värviline, igati huvitav, muljeterohke ja samas pisut väsitav...

Loodus on praegu ju kaunis sügisehtes ja vaatamist-kuulamist kui palju!

Meie eesmärk oli näidata lastele peale sügisese looduse

ka kobraste elu-olu

Meid ootas ees juba tuttav jahimaja. Seekord sügiseses, värvirikkas looduses.

Enne teeleminekut metsarajale pidasime väheke nõu, mida vaadata, kuidas käituda, millele matkal tähelepanu pöörata: metsa minnes pead teadma, miks lähed, tereta metsa, käitu metsas kui külaline, sest seal on loomade, lindude, putukate, puude, põõsaste kodu. 

Üle odrapõllu(?) läksime/tulime hanereas - nii tallasime vähem väärtuslikku vilja.

Nüüd tuli purre. Mina kartsin seda kõige rohkem, siis kartis ka veel Elle ja siis veel Siret kah. Aga lapsed ootasid põnevusega, kuidas need suured inimesed siis üle purde saavad. Väga hull siiski ei olnud - saime hakkama!

See oli imeline teekond! Kõige võluvam  minu jaoks oli lõhn. Lihtsalt kirjeldamatu! Igal teelõigul eriline. Seda peab ise tundma, sõnadega seda edasi anda ei saa...

Tee äärde jäi kobraste näritud puid kui palju! 

Mõni puu näritud/kukutatud juba ammu, mõnel päris värsked hambajäljed peal.

Miks nad närivad? Kuidas nad seda teevad? Kuhu puud kukuvad? Kõigile küsimustele otsisime koos vastuseid. Meie direktor Sirje oleks nagu koos kobrastega metsas elanud

 nii hästi teadis ta nende laiasabaliste, pikahambaliste, karvkattega  loomade elu!!

 Meie kippusime Elisega kogu aeg teistest maha jääma - nii palju oli vaadata ja imestada!  Seeni olid kõik põõsaalused ja puudki täis!! 

Siin pildil on haruldus - kasekäsn. Seda leidub metsas imevähe. Sel mustal puuseenel olevat suur võujõud -kõige raskemalegi haigusele saaavat temast abi...!!

Siin on koprapesa sissekäik.

 Sirje seletas, kuidas koprad oma käike kaevavad, kuidas mulda vette kraabivad, kuidas lõpuks pikk käik valmis saab. Siin aga on vesi pool käiku lihtsalt minema viinud... Vee all on sel käigul mitu erinevat väljapääsu - nii on põgenemistee kopral alati olemas. Vahepeal leidsime ja sõime palju põldmarju - hiliseid ja magusaid.

 Lõpuks jõudsime kuusikusse. Siin jälle eriline lõhn, eriline vaikus ja pimedus. 

Aga puu otsas oli pealuu!!! Põdra oma? Jube suuuur! Sihukest asja polnud meil veel mittttttte keegi näinud. Sellest sai "päeva nael".

Mängisime "kõlapulkadega" muusikat ja laulsime laulu"Põdra maja". Siis vaatasime läbi aukliku lehe ümberringi. Lugesime luuletuse sügisest, ja teise liiklusest. Viimane tuli paremini välja, sest seda alles õppisime. 

Lõpuks avastasime, et... Sirje on kadunud!  Õnneks oli ta läinud ees ära ja ootas meid esimese sirge lõpus, tagasiteel jahimaja poole. Nüüd kähku jooksma! Sirje juurde!!!

Nüüd tegime kõrvalpõike rabasse. Pealtnäha imekena, mättane maa, kuid salakaval teine! Sirje selgitas, et rabas on ka nagu valgusfoor - ainult kahe tulega: roheline ja punane. Vastupidi teel sõites, on rabas punane värv lubav ja roheline keelav. Nimelt punane sammal on vana sammal  - seal ei ole vett all, roheline aga noor sammal ja väga vesine. Kuid lapsed ei vaadanud õigeid värve ja nii kostis hädakisa Jaanikalt, kelle jalg vette vajus ja samas ka Martenilt. Marteni kummiku oli "veealune salapolitsei" lausa jalast ära tõmmanud!! Just sinna, pildil olevasse auku! Sirje vedas teise uuesti välja. No mis teha! Mis muudkui kähku kodu poole! Õnneks oli jahimaja lähedal!

 Lõunasöök oli imehea! Nii häid viinereid ja värskekapsasalatit polnud me eales saanud! Kohukesed said otsa, kuid küpsiseid jätkus veel ka õues näksimiseks.

Meie retk oli kestnud kaks ja pool tundi. Söömiseks kulus vaevalt 30 minutit. Vaba aega oli veel laialt!! Käisime tiigi ääres: uurisime, kas see on ise tekkinud või on inimesed teinud, miks teisel pool nii kõrge kallas on, Ei tea, kas kalad ka vees on... Konn küll ujus. Miks tiigi ääres lapsed üksinda olla ei või? Vastused tulid nobedasti. 

Mäng "Mis on metsas?" sai ka kiiresti ja sisukalt mängitud.

Et aega veel jagus, otsustasime ette võtta tee bussi juurde. Kõik olid nõus. Et olime kõrvalisel teel, autosid ei liikunud ja kõndimine oli rahulik. Enne suurele teele jõudmist puhkasime pisut, istudes puu all.  Kuulasime paar väikest muinasjutukest ja kõndisime edasi. Et tee ääres olid noored männid, vaatasime/uurisime, kui vanad nad on. Jälle väike tarkusetera juures!!

Bussijuhi koduõues oli karussell nelja kiigega, millel igaüks mõne tiiru sai teha. Lõppuhke! See pani meie päevale lõbusa punkti.

Tore, õpetlik ja väga emotsionaalne päev oli!

 Loodan, et kõik lapsed jäid samuti rahule!!

Karukold