PÜHAD MÖÖDAS

Esmaspäev. Pühad möödas, munad koksitud ja söödud. Algab tavaline töönädal.

Millest siis alustan? Nii mõtlesin eile õhtul, enne kui uni võimust võttis: aknalaual on meil sibul, millel vesi küll all, kuid juba peaaegu kuivanud. Siis on seal, sügisest saati, Karla toodud dekoratiivkõrvits, selle peaks üle vaatama ja kresssalat. Jessas, see jäi vist kastmata hoopis neljapäeval...No on jura, kui nüüd loogus maas on. Ma pean nendega midagi ette võtma!! Muidu jääb lastele teadmine, et nii ongi: kui midagi muud ei aita, oma lohakusest või saamatusest on asi vussis - muudkui prügikasti ja hakkame aga otsast peale.

Hommikul kastsin kõigepealt salati ära. Tänasin väikeseid taimekesi südamest, et nad vapralt neile päevadele vastu olid pannud. uurisin sibula ja kõrvitsa olukorda. Hhm, need polnud kiita...

Kui Karolin tuli, joonistasime sibula elust viimase pildi. Arutasime, et kes selles süüdi on, et sibul nii armetu välja näeb. 

Peale hommikusööki leidis iga laps endale nii huvitava tegevuse, et ma ei hakanud asja hulluks ajama oma vidinatega. Lihtsalt ootasin pisut. No nii 10 - 15 minutit, siis võib juba sõna võtta. Mõistatusi siiski võis küsida, sest istudes ja klotse ladudes saab vabalt ja rõõmuga vastata!

Täna istusime vahelduse mõttes, söögituppa, patjadele. 

Tõin oma "nänni" välja. 

Esimeseks sibul. Mis on juhtunud? Mädanenud. Hais. Nuusutasime. Mõni hoidis ikka nina kinni ja kirtsutas viisakalt, mõni ei tulnud lähedalegi. Aga meie Kareniga ikka tundsime sibulas lõhnagi veel pisut. MIks siis ikkagi mäda? Jõudsime järeldusele, et paljast veest üksinda ei piisa sibula kasvamiseks - mulda on ka ikka vaja. Ja kui sibulat inimesega võrraelda, siis meie sibul on juba surnud. Ravida teda enam ei saa. 

Rando viis sibula prügikasti. 

Dekoratiivkõrvits. Pealnäha oli üks külg veel päris terve.Teine külg aga pruun, hallitanud ning pehme. Otsustasime "opereerida". Nuga ei tahtnud peale hakata, nii kõva oli!! Kuid lahti lõigates selgus, et operatsioon on hilinenud - seest oli kõrvits hallitanud ja mäda. Siiski saime päästa pojakesed/seemned. Panime need aknalauale kuivama ja tulevikus saab iga laps endale seemnekese kasvama panna.

Kresssalat aga rõõmustas meid  tema oli kevadiselt roheline ja rõõmus. Lõikasime kääridega lehekesi ja näksisime neid. Teate, kuidas need silmad särama panid -  vitamiin ikkagi!!! Suu tegi küll väheke kibedaks, aga imehea oli siiski! Kuna seda oli liiga palju kohe söömiseks, siis otsustasime selle kööki saata! Las kokk paneb võileibadele! Rando, jutukas nagu ta meil on, läks asja teoks tegema. 

 Varsti oligi poiss tagasi teatega, et Elo ootab võimlema.

 Täna oli saal kõikvõimalikke loomi täis. Igal oma liikumine ja hääl. Teised pidid arvama, kellega tegu. Siis pisut nõiamängu ja siis jagas Elo lapsed nelja gruppi. Iga grupp sai oma võimlemisvahendi: pallid põrgatamiseks, võimlemispink käte jõul edasi liikumiseks, hüppenöörid hüppamiseks, hüppepallid hüppamiseks. Mul oli aega pealt vaatamiseks. Kõige huvitavam oli hüppenööri grupp: lapsed sibasid enne vähemalt kümme korda hüpata, kui nöör jalgadeni jõudis. Siis aga ei tõusnud õigel ajal jalad. Kõige innustunum sibaja oli Jaanika. Vaat seda oleks pidanud filmima! Aga jõuan veel, edaspidi. Iga grupp sai kord vahetuse käigus asjad läbi teha.

Ja siis ruttu õue! 

Lumel oli peale tekkinud kõva kord. No küll oli lumelatakate korjamist ja losside ehitamist!!

Kuid aega õues olemiseks oli vähe, sest saalis algas kell 11,30 etendus. Tegelasteks oli kolm lepatriinut, roheliste tiibadega. Küsige lastelt, mida peab tegema, et süda terve oleks!

Tahtsin täna lõunasest muinasjutust kõrvale hiilida, et teater ja nii... Kus sa sellega! "Hundi maja " lugu oli pikkuselt paras lühike. Kuid ilmselt peame veel kord üle lugema, sest lapsed olid väga väsinud.

Armsad vanemad!

Vaadake kodus üle toalilled koos lastega! Need vajavad juba kevadist hoolt!

Õpetage lapsi nende eest hoolitsema: võtke ära kuivanud lehed, kastke, puhastage tolmust, näpistage pistikuid uueks lilleks...!

Asjalik, kiire ja õpetlik hommikupoolik oli.
Meile kõigile.