Leidsin eile lõuna ajal rühmatoast töölaualt assortiikarbi koos kirjakesega. Aitäh, Marika! Mõnus tunne oli! Mitte ainult minul, vaid kõigil lasteaiaõpetajatel. Head sõnad ja ootamatu meelespidamine teevad alati südame soojaks ja meele rõõmsamaks-rahulikumaks!!!
Kuid lõuna ajaks olime juba jõudnud südame heaks kõndimas käia. Ikka kõik koos.
Esimese peatuse tegime täna kohe metsa ääres. Metsaalune oli ülastest valge.
Sealsamas kõrval ka mahavisatud kiletükid, pudelid...
Järgmisel korral võtame prügikotid kaasa.
Mina, kui kõige vanem ja hädisem, jäin ainsale pingile istuma, mis poolel teel kõndijaid puhkama ootab..
Lapsed aga sibasid edasi.
Ilus vaatepilt avaneb meie alevikule sealt pingilt.
Leelo ja Marje lasid lapsed nüüd puhkama- tagasi, minu juurde, pingini, võis tulla nii kuidas jalad võtsid!!!See ju vana tõde, et kõndimine on lastele töö, jooksmine aga puhkus.
Tagasi jõuti nii, kuidas keegi - koos või üksinda, kõndides või joostes.
Et hinge tõmmata, kogunesime pildile ja matkisime metsloomi. Pildil on põdrad.
Arutelust selgus, et me ei teagi, mis häält põder teeb...?
Ja juba paistabki lasteaed! Aega mängimiseks veel jagus!
Õues olid ka kõige pisemad ja kõige kõrgema künka otsas!!
Jan ja Anni.
Kiikuda meeldib kõigile.
Päiksekesed istusid vaibal, mille Marje õue tuulduma tõi.
Tegelikult pean tunnistama, et kolm viimast pilti on kolmapäevast.
Peagi on käes aeg, mil oleme rohkem õues kui toas.
Vajab puhkust minu blogigi ja nii tihti enam uudiseid ei tule.
Kuid ega sügis mägede taga pole!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar