Eilne lugu DELFIs poisist, kes kiigel kaela vigastas, tekitas jälle tunde, et kõik lasteaednikud on laisad, lollid, lohakad, saamatud, vastutustundetud, südametud... ja mis kõik veel. Kommentaarid olid lausa hirmuäratavad. Jah, juhtunu oli tõesti hirmus!! Jah, oleks kohe tulnud emale teatada. Oleks oleks olemas...

Eile oli meie rühmas kohal 18 last. Igal lapsel kaasas kodust omad harjumused, tõekspidamised, läbielamised. Igal emal-isal on tagataskus omad reeglid, et elu paigal püsiks. Igal lapsel omad tunded ja arusaamad elust. Õhtul tahab iga ema teada, kuidas tema laps lasteaias oma päeva veetis:  mida tegi, kellega mängis,  kas laps täna hästi sõi, kuidas lõuna ajal magas, mis head-halba juhtus, millele kodus tähelepanu pöörata .... Meie töö on jõuda iga lapseni, iga päev, iga hetk. Töö ei ole meie jaoks õige sõna. Tööd võid teha mõtlemata, vaid käsi või jalgu liigutades, monotoonselt. Meie nii ei saa ega oska. Me kuulame, vaatame, arutleme, naerame, nutame, pahandame, lepime koos... Lapsed jäävad meie omaks ka siis, kui nad koolis õpivad, kui tööle lähevad, kui neil hästi või  vahel halvasti läheb -  ikka on nad meie lapsed.  Kas Marje või Leelo, Malle või Kersti lapsed. Elame nende tulevikule ikka ja alati kaasa. 

Lasteaiaõpetaja töö on ilmselt üks vastutusrikkamaid üldse: vastutan laste elu ja tervise eest. Lihtsad ja arusaadavad sõnad, eks? Peale tänavuseid kurbi ja traagilisi juhtumeid lasteaedades mõtlen sageli, kuidas olen need 41 aastat ometi lasteaias vastu pannud. Siia lisaks veel 5 aastat koolis õpetajana. 

Arenguvestlusel küsime vanematelt: kuidas, kui tihti, ja mille eest oma last kiidad?  Vastused on rasked tulema. Mis siin ikka kiidad - koristab toa ära või aitab siit-sealt, normaalne ju!! Aga küsimusele, kui karistada on vaja või riielda, mille eest ja kuidas teed, on lihtsam vastata! Ometi peaks asjad teistpidi käima/olema. Sama kehtib ka suhtlemisel täiskasvanutega: harva, kui töökaaslasele kiitva sõna ütled - lihtsam on vigu otsida. 

Heiki ja Ringa Raudla raamatus"Kuldsed lood"

 on meie, lasteiaõpetajate, toetuseks/kiituseks öeldud:

Kõike olulist õppisin ma lasteaias.

Tarkus ei asu mitte akadeemiliste õpingute tipus, vaid lasteaia liivakastis. 

Neid asju olen ma õppinud seal: 

Jaga teistega kõike...  Mängi ausalt... Ära löö teisi... Pane asjad oma kohale tagasi... Tee korda, mis sa segi oled ajanud...Ära võta võõraid asju...Kui tegid kellelegi haiget, palu andeks... Pese enne sööki käsi... Tõmba vett peale... Küpsised ja soe piim on sulle head... Ole kõiges mõõdukas... Õpi iga päev midagi juurde... Iga päev mõtle ja joonista ja maali ja laula ja tantsi ja mängi ja tööta natuke... Pärastlõunal tee väike uinak... Kui lähed välja maailma, pane tähele liiklust, hoia käest kinni ja püsi teiste juures... .... Pane tähele, kui imeline on maailm!