MÄNGUASJAPÄEV

Tänane päev pidi meil olema mängu jaoks. Mängu jaoks koduste mänguasjadega. Siiski vajas lõpetamist eelmisel nädalal Jaanika juures käies koostatud teekonna plaan. Alustasime selle korralikult paberile sättimist juba nädala algul ja täna saimegi valmis!

Lauri arvas kohe, et see plaan on nagu lennukiga lennates tehtud. Poiss oli õnnetu, et tema alevis ei ela - tema kodu ei mahigi peale... Kuid värvida sai igaüks, kes soovis. ja Lauri oli väga tubli abiline. Elis Kristen seletas täpselt, mis tema ja Kareni kodu taga on, kõik sai ka paberile pandud!!! Jaanika oli emaga veel täna hommikul majatagused puud ja mänguvahendid üles joonistanud. Lõikasime need välja ja kleepisime õigele kohale. Ja korteri number sai ka lõpuks tüdrukule selgeks!! Heidi oli õnnelik, et ikka tema kodu ka peale mahtus. Joel veel ei teagi, et tema korter ka on peal - ta on haige...!! Kevin ohkas, et Elise maja taga on ikka vägevad asjad! Ta oli sünnipäeval käies neid näinud ja seal mänginud. 

Annabel istus nukunurgas, laua taga ja ladus mosaiiki. Vaadake, kui ilus pilt tuli!!! Teda ei huvitanud meie plaan majadest ja asjadest. Ja ei peagi igaüht huvitama!!! Annabelile meeldib asju tagantjärele, rahulikult üle vaadata, mitte kiiresti ja tormates. Nii jääbki paremini meelde!

Täna jõudsid meie tuppa lendavad majad. Ehitajad olid Kevin ja Rando. Poisid jalutasid oma ehitistega tõesti mööda rühma ringi, tõesti olid need uhked ja tõesti ei kukkunud need katki. Aga alused olid all ka, et ei peaks madale kummardama- siis lähevad ju ümber!!

Tüdrukud käisid vahepeal saalis, Eloga võimlemas, Regyta mõõtis lapsi kooli tarvis.

Ja loomulikult tuli teha jutt. Seadsin tingimuseks, et täna tuleb lühike lugu - õue on ka vaja minna!!!

 Olgu, sain vastuseks. 

Sättisin selle kodus kokku. Pealkirja kirjutan juurde homme, sest see jäi kokku leppimata.

Vanal hallil ajal teati võlusõnu. Kuid kõige paremini teadis võlujõuga sõnu üks vana, väikest kasvu mehike. Ta oskas võluda isegi masinaid ja metsaelanikke, loomi ja linde. Kui tal hea tuju oli, siis ta muudkui võlus.

Ühel päeval oli ta just lausunud oma võlusõnad: IDIEH, NIVEK, ODNAR, kui tema ette ilmus auto: roosade ratastega ja roheline. „Mis teed?“, küsis auto. „Jalutan!“, vastas mehike,“Aga sina?“, küsis mehike. „Sõidan kiiirabisse, ma töötan seal!“ . Ja sõitiski kohe kummide vilinal minema. No oli seal kiirabis alles haigeid: kõhuviirusega ämblik ja rebane, hingamisraskustega pingviin, Monster Hay Victoria ja tema sõbranna Iiris. Vööthüäänil valutasid kõrvad. Kiirabiauto kutsus kohale abilised: kaks võidusõiduautot, helikopteri ja roboti. Pisike pingviin oli nii haige, et robot jäi teda kohapeale ravima, teised viidi kiiresti linna haiglasse. Kõik said rohtu ja olid varsti terved.

Ainuke, kes haigustest pääses, oli dinosaurus. Tema oli tervislikult söönud – palju liha ja vähe kommi. Ja pealegi oli ta alati puhas ja korrralik: pesi alati käsi, et sinna ei tuleks soolatüükaid, hoidis puhtana pea, et sinna ei tuleks täid, pesi jalgu, et varvaste vahele ei kasvaks seened ja küüris hambaid, et augud ei tuleks. Nüüd lubasid kõik loomad sama tublid olla kui dinosaurus. Ja nagu ikka, mindi koos mängima!!!

7. märts, 2013

Autorid on siin pildil. 

JA SIIS ÕUE!!