Hommik oli soodne puu istutamiseks - niiske ja soe. Oli meil ju Pilvi metsas ootevalmis, et meie õuele tulla.
Kõigepealt arutasime toas pikalt ja laialt, et mida sinna kirja veel kirjutada. Oi, see kiri sai pikk ja põhjalik! Siis panime kirja purki ja õue!
Kõigepealt kaevasime augu, kuhu panime purgikese kirjaga.
Tegime ühise pildi ka kohe, sest seljataga oli juba ju kirja kirjutamine ja lauluproov saalis. Oli arvata, et kui Pilvi saab korralikult uude koju, on kõik juba ratastega sõitmas.
Leidsime Pilvi kiiresti, sest lint ju oli kaelas! Hakkasin siis kaevama. Lapsed olid mures, et Pilvi peab enda kodust nüüd ära minema ja mitte kunagi enam tagasi ei saa! Kui Pilvi juba ämbris oli, siis panime talle kodust ka mulda kaaasa, et nii on võõras kohas parem olla. Kuid Katriin arvas, et parem mõtleme nii, et Pilvi lihtsalt kolib!! Tõesti, nii on ju palju rõõmsam mõelda! Meie lapsed on tõesti väga südamlikud ja heasoovlikud!!
Siin meie Pihlakas Pilvi siis on - sirge ja sihvakas, valmis kasvama uues kodus. Mängisime tema ümber mõne tüdrukuga veel ka "Kes aias!", et Pilvil ikka rõõmsam meel oleks.
Kui mõni isa seda blogi loeb, siis ole kena ja too meie Pilvile toeks üks kepike, et tal kindlam seista oleks!
Küsisin lastelt siis täna, et miks vahel nutad, kuigi pole valus, pole see ei rõõmust ega kurbusest, õnnest ega õnnetusest?
See on sellest, et südamel on valus, teadsid lapsed kohe vastust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar