Kohal olid põhijõud: Heidi isa Margo, Elis Kristeni ema Jaanika ja isa Norman ning Siimu ema Eva. Eva näitas ja selgitas, kuidas plaanib diivani uue riidega katta, millised raamitud riided seintele tulevad, et laste hääli veidi summutada. Eva vedas kõik diivani vajalikud osad vaikides alla, laadis autosse ja sõitis väravast välja, koju!! Jaanika uuendas kohe, nagu tõeline maaler, diivani puidust osad, et Eval oleks kuhu uued padjad tulevikus panna.
Ilma suuri sõnu tegemata asusid mehed kohe seina puhastama, lahtiseid krohvitükke alla raputama. Kaasas olid "ehitajatel" värvipotsikud, lakid, pintslid, rullid ja mis kõik veel, nagu see olekski nende igapäevane põhitöö! Margo leidis "õnneliku" koha, kust sadas alla terve ämber liiva. Norman leidis lahmaka seina, kus lausa märg paneel vastu vaatas.
Olime Elle ja Siretiga nagu peata kana - kõik tegutsevad, me ei oska kuskilt peale hakata... Ega jäänudki lõpuks muud üle, kui panime kohvivee üles.
Vedasime koos alla vanad lauad ja toolid, sest uued juba ootasid. Tõsi, toole veel pole, kuid kenad, roheliste plaatidega lauad said juba tuppa toodud.
Siis haarasin ka pintsli ja Jaanika õpetuse järgi tõmbasin paarile toolile uue lakikorra peale. Kohe kergem hakkas - ikkagi miskit teinud. Ja ilus oli vaadata ka - nagu uued teised kohe!
Lõunaks olid suuremad augud/praod saanud kas vahu alla või pahtlilabidat näinud. Leidsin, et mul on aeg hakata koju minema. Mehed jäid veel arutama, mida homme ette võtta ja kuidas edasi toimetada. Jaanika ja väikese Retiga jätsime õues hüvasti.
Millegipärast tekib klomp kurku ja pisarad tulevad silma. Ei tea küll, miks!?
Ja fotokas ununes kõige tähtsamal päeval koju!!! Lausa uskumatu!!!Lähen homme varem ja parandan vea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar