Iga ema tahaks hoida
lapsi oma ligi,
et ei juhtuks miskit
halba.
Aga ometigi
hale hakkab südamel,
kui vaatad mõnda
last,
kel on mängupaigaks
ainult hoov või
mängukast.
Kes ei ole
soojendanud
käsi lõkke ääres,
kes ei ole väänanud
vett välja
püksisäärest.
Kes käib aina
asfaldil,
ka kaste sees ei
kahla,
kes ei ole
maitsenudki
värsket kasemahla.
Kelle nina pole
kriimuks
teinud lilletolmud,
kellel pole eluilmas
ühtki looma olnud.
Kes ei ole nõgese
käest
kõrvetada saanud,
kes ei ole tüütuseni
lilli tuppa toonud.
Kes ei ole siili
leides
hüüatanud: ”Oi!”,
kelle ainsaks
liblikaks
on kevadelgi …Koi…
ELLEN NIIT
ARMASTUSEGA
MALLE, SIRET, ELLE
1. JUUNI, 2013
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar