APRILLI 3. NÄDAL

Kolm tööpäeva sel nädalal minu jaoks oligi... Olen nüüd Riannaga kodus. Seda rasket ja valusat  tunnet, mida tekitab lapse haigus, teab iga ema-isa, iga vanaema-vanaisa. Koos üritame nüüd, peale haiglasolekut, tüdrukutirtsu veel kodus tervendada. Niipalju aega mulle preili ikka päeva jooksul annab, et jõuan teile meie matkapäevast kokkuvõtte teha.

Nagu alati, valisin kõigepealt välja pildid, mida teile näitamiseks/vaatamiseks välja panna. Kokku sai neid tervelt 21. Vaevalt arvuti nii lahke on ja need kõik mul siia sättida laseb, kuid üritan kokkuleppele jõuda...

Retkele asusime peaaegu täies koosseisus - puudusid vaid Kreete, Mia, Siim ja Karl. 

          Täna alustasime matka suurelt teelt jahimaja poole. 

 Esimesena jäi ette metssea püherdamise koht.

Imekena pajupõõsas tibukestega. Tüdrukud märkasid kohe!

 Sipelgapesas polnud erilist liikumist veel näha. Uurisime küll hoolega... Keegi oli pesa juba segamini sonkinud - ilmselt metssead. Kõik lapsed ei julgenud lähedale minnagi  - äkki "hammustavad".

 Matkatee oli imeilus. Metsas enam lund peaaegu polnudki!

 Keset teed olid kellegi pabulad...

 Ja siis äkki - surnud mutt! 

Tegelikult oli tal teiselt poolt kõik selg katki ja verine. aga seda me teile ei näita!
Arutasime, et kes seda teha võis? võib-olla mõni suur lind või .. ei tea, kes...
Igatahes eile seda mutti seal polnud - Sirje käis ja siis ei olnud.

 Kobraste näritud puid oli väga palju .a Aa selle kallal oli küll alles varakult tööd tehtud.

 "Nagu küünlad vees!", kommenteeris Marten.

 Jõudsime raba peale.  

Kas raba on kõrgem kui kraaviäärne maa? 

Miks on  siin puud väiksemad kui metsas?

"Kui hea lõhn siin on!", mõnules Mattias.

 Rabast välja tulime hanereas - muidu oleksime vette vajunud.

 Vähemalt jalad oleksid veel rohkem märjad olnud kui praegu.

 Juba paistis jahimaja. 

Kuid meie üllatuseks selgus, et vesi on ööga nii palju tõusnud, et siit me küll üle palgi ei pääse.

 Mis teha?

 Kuna meil oli aega laialt käes, otsustasime väheke tagasi minna
ja siis põllult pikad sammud maja poole võtta. 

 Kolm poissi keeldusid tagasi minemast.
Nemad lähevad üle palgi, nemad küll tagasi minema ei hakka.
Kõik. 

Istusid päris tükk aega. Kuni meie sirgel metsateel kõndisime. 

Siis ühinesid joostes rõõmsalt  meiega.

Ja siin on ilmselt päkapiku auk. 

Rianna arvas nii. Seisab siin minu kõrval ja kommenteerib kogu aeg. 

Küllap see on mõne looma urg. Lapsed arvasid metsas, et kas rebase või ei tea ka kelle oma...

 Elis Kristeniga tegime pildi sama puu juures, kus sügiselgi.
Väheke märjem oli täna ja küllap ka seened suuremad.

 ... ja puuseeni oli tõesti palju!!

Kuidas need tekivad? ja miks? 

Puuseeni on lihtne ära tunda: nendel on tavaliselt pruunikad kabja- või

padjakujulised kõrged viljakehad. Seenekübara (taela, pessu, toriku)

alaküljel on torukesed, mille siseseintel arenevad seeneeosed. Sooja ja

niiske ilmaga langevad eosed läbi pooride välja, kus tuul need laiali

kannab. Puuseente eosed leiavad soodsa kasvupinna nõrkadel puudel.

Eosed kinnituvad puiduhaavadesse ja sealt hajub seeneniidistik puusse.

Seened lagundavad puitu ja puit kaotab oma vastupidavuse, tugevuse ning

muutub pehmeks ja rabedaks. Puuseened põhjustavad sageli metsapuude

kuivamist või vanade pargipuude murdumist.

Mitmete puuseente viljakehad kasvavad väga aeglaselt ning võivad saada

mitmekümne aasta vanuseks.

Sellise selgituse leidsin Botaanikaaia lehelt.

 Lapsed läksid plätsides(Rianna kommentaar)üle põllu.

Kuigi oli ikka kuivemaid kohti ka, aga no mis neist ikka otsida!!

Selle pika põllu teises, metsa äärses servas, kaugel-kaugel, nägime veel kurge ka, kõndis mööda põldu.

Ja Heidi kohtus põldhiirega, täitsa elusaga!!! Lihtsalt äkki oli kahe jala vahel ja jooksis!

Jõudsimegi metsamajja.

Kõik lapsed jahimajas silitasid hirve nahka. Seda paitati ikka kogu aeg.

Elle tegi kohe meile sooja teed ja siis võisime vabalt õues joosta ning ise endale tegevust leida. 

Ja nüüd kipub Rianna sülle...Oijah!Teeme siis kahekesi edasi.

Siis sõitis õuele auto, mis tõi meile süüa. Mis seal sees oli söögiks, küsib Rianna. Seal oli hakklihakaste ja kartul, porgandisalat ja mahl. Magustoiduks - jogurt. 

Küll olid meie kõhud tühjad!!! 

 Nüüd panime seinale valge paberilehe, kuhu kirjutasime peale kõik toredad ja meedivad sõnad/asjad, mida metsast läbi tulles nägime/tähele panime. Neid sai päris palju. Ja pildid joonistasime ka veel juurde.

 Tegelikult oli pärast pilte rohkem, kui siin näha on. 

Annabel joonistas hääled ja jälgi sai ka juurde värvitud. No ja veel üht-teist! 

Meie direktriss Sirje vaatas koos lastega veel üle pildid metsloomadest, 

mis jahimajas tutvumiseks välja on pandud. 

Nii lõppes meie metsapäev. Ära. Rianna arvas, et see sõna sobib meie pildirea lõpetamiseks kõige paremini.

OLI TÕESTI TORE PÄEV!!!!
Leidke aega koos perega looduses jalutamiseks! 
Leppige eelnevalt kokku, millele kõige enam tähelepanu pöörate - siis on kodus hiljem mõnus nähtut meelde tuletada !!
Ärge fotoaparaati koju unustage!!